NAK on läbi

Pool teenistust on läbi, sain noorem seeruks, ning sellega see aasta on lõppenud. Kaheksa viimast päeva NAK-is olime metsas, ning lõpus oli lõpurännak, mille kestus oli umbes 50 kilti. Selle läbimiseks meil oli vaja 25 tundi ja 20 minutit. Päris palju, aga tee oli ka raske. Põlveni lund metsas, varjatud liikumine. See oli päris raske, kuid hea kogemus, see on teine asi peale patrullaagrit, mis mul jäi meelde.

Jõulude ajal olin kasarmus. Meil olid mõned üritused(teater, kino, käisime kirikus) ning lõpus pidulik õhtusöök, mis iseennast oli traditsiooniline jõulu toit vms. Aga see eriti ei oma tähtsust, kuna homme saan puhkusele. Seitse päeva koos aasta vahetusega ma olen kodus, kus ma ei pea lükkama lund ja tegema mõttetuid asju.

Pool teenistusest on läbi ning võib juba teha järeldusi, sellest mida ma sain teada ja mis üldse teenistus endast kujutab. Vastus on lihtne ja kahjuks teenistus on natuke absurdne. Ütleme nii, et see on kool poistele, kuid kahjuks ta on kohustuslik. See mida ma sain teada siin viie kuu jooksul, tsiviilis selleks mul oli vaja kaks kolm nädalat.

Lumi ja EKV

Talv on käes, ning loomulikult lumi hakkas sadama. Aasta tagasi ma oleks väga rõõmus selle kohta, kuid praegu see ei ole nii äge. Suusatada ma ei saa, uisutamisega sama asi. Kuid põhitegevus on selle lükkamine. Iga päev, iga hommik, iga vaba tund isegi minut ja sekund me lükkame lund.

Sel nädalavahetustel jäin sisse koos mõnede teiste NAK vendadega. Ning laupäev oli äge, hommikust õhtuni oli lumi lükkamine. Ütleme nii,et see oli vastupidavustrenn, sest nii palju lund ma pole kunagi lükanud. Õhtuks kõik oli juba tehtud ja olime juba uhked, kuna tehtud oli sitaks palju tööd. Meid oli kuskil 90 inimest ja kõik koos töötasime ilma puhkuseta. Ühesõnaga ainult lõunapausid. Kõik oli tehtud ja me arvasime, et pühapäeval ikkagi puhkame ka natuke, kuna ees on 8 päeva metsalaager. Kuid õhtuse rivistuse ajal saime aru, et elu ei ole nagu lill, sest ta hakkas kõvasti sadama... Mine...